  Tahaksin midagi kirjutada, aga kust küll pihta hakata. Täna, ilmselt reede puhul, ei tunne ma kurbust selle üle, et mu mõtteline puhkus sel aastal ilmselt väga ebakonkreetseks jääb.
Loodetavasti on järgneva kolme nädala jooksul siiski lõppkokkuvõttes piisavalt päevi mil ma tööle tulema ei pea. Esmaspäev samas, ei ole ilmselt üks nendest päevadest. Käisin eile Õllesummeril – see traditsiooniline üks päev – lahe oli, lõppkokkuvõttes, hoolimata sellest et ma vahepeal täiesti lapsikult käitusin (ja sellest endale aru andsin) sain ma ju siiski lõpuks seda mida tahtsingi nii et lõpp hea kõik hea.
Ja urlLink Smilers on ka vahepealsete aastate jooksul mil ma neil live’ina näinud poole paremaks läinud, just mitteverbaalse publikusuhtluse, inimestel kaasa laulmise võimaldamise jms. poolest. Natuke rohkem sarkastilisi märkusi ja olekski juba meie oma kohalik urlLink BA valmis. Võib-olla paremgi, sest nii palju kui ma ka urlLink Keithist lugu pean, näeb urlLink Martin neil hetkedel kui tal suitsu hambus pole oma kelmika naeratusega temast märksa parem välja. Martin oli hea üllatus, ma ei teadnudki et nad kitarristi vahetanud on. Õllekalt koju saamine oli muidugi omaette kogemus.
Nagu selgus ei ole sellisel ööl Tallinna kesklinnas võimalik mitte ühtegi taksot saada. Kõik tellimisnumbrid olid kas kinni või vabandasid nad et neil ühtegi vaba autot pole. Kuskil kella 2 paiku jala Kristiinesse jõudnutena õnnestus meil siiski ühe peale hääletada, nii et viimased paar kilomeetrit jalavaeva sellega säästsime. Magama sain pisut enne kolme. See on see koht kus flex-time on jumala kingitus. Tööle jõudsin kuskil 11-paiku. Ja nüüd, (ja ma olen täna olnud märksa produktiivsem kui eilsel täiesti mõttetul tööpäeval,) on aeg koju minna! 
