  Kui mu töökokkuleppel ei tõotaks olla erakordselt magus lõpp, siis oleks praegu see hetk kui ma asju pakkima hakkaks ja minema jalutaks siit. Ei, ok, ma olen ennast ühe eelmise töökohaga seoses ka hullemini tundnud. Tol korral muutus see mõte nõmedast tööpäevast nii valdavaks, et mul ööpäevas praktiliselt sellist aega enam polnudki mil ma selle peale mõelnud poleks. Eile avastasin ma, et hetkel olen ma siiski veel seisukorras mil paar esimest tundi pärast tööpäeva lõppu valdab mind kergendus, alles hiljem õhtul hakkan ma mõtlema, et pagan, homme peab jälle tööle minema, ja see tants aurukatla ümber läheb taaskord edasi... 
